Matemaatika..enamasti tulevab inimestel sellega meelde äärmiselt aeglaselt venivad minutid koolist..viibides pingelises ja kohati täiesti arusaamatus tunnis. "Ma võiksin ju samal ajal õppida midagi, mida ma ka elus Reaalselt kasutama hakkan", või siis minu isiklik lemmik küsimus (silme ette tuleb kena ja isegi tavapäraselt kohatult pikkade siledate jalgadega ning loomulikult vähemalt 40 % suu vabast ruumist on mingisugust magusat nätsu täis laotatud:). Ja siis küsib ta selle peaaegu, et tõeliseks klassikaks kujunenud küsimuse: "Miks me seda õpime, meil ei lähe seda ju mitte kunagi vaja. Kas arvate, et ma hakkan nii poes arvutama vää".
Loomulikult on õpetajatel eetika ning nad on harjunud asju mitmeid kordi seletama (mõnele ju tulebki pisut rohkem, põhjalikumalt seletada-rääkida..). Kuid mida sellisele küsimusele vastata? Loomulikult paneksin ma ümmarguse ning juba suhteliselt lühikeseks kulunud kriidijupi käest, lööksin kriidiseid käsi paar korda rahulikult kokku ning teeksin planeerimatu pausi. Liiguksin küsimuse autori poole ning vaataksin teda pisut lähemalt ja veidi põhjalikumalt kui tavaliselt. Silmitseksin tema ilusaid ja rohkete kaunistustega silmipimestavalt maalilisi kingi..veetlevat ja erakordselt soojades toonides kleidikest. Tema käsi ja kaela, mis on nukulike ehetega kaetud. Ja siis jõuan tema näoni, soovisin seda vaadelda kui ühte tervikut, kuid mõistmaks selle olemust, lahkan seekord mõnevõrra sügavamalt. Kogu tähelepanu köidab kohe suu, mitte lummava huulepulga pärast..oh ei, just see näts, mis näts see selline üldse on ja miks on vaja selle närimiseks iga kord suu täiesti pärani paotada? Kuid selge, usun, et meil on koristajad tasemel ning maha pritsitud sülg saab hiljem edukalt eemaldatud.
Jõuan tütarlapse silmadeni, imeilusad säravad silmad. Oh, mis nüüd juhtus?? Silmad liiguvad kaootiliselt ning konstantselt mööda ruumi ringi..küllap kontrollib ta enda klassikaaslasi, kuidas tood reageerivad tema nätsutamisele..eiei, unusta see lärtsuv nätsutamine! Ta mõtleb kindlasti eelmise võrrandisüsteemi lahendusele, jah..ah, ole nüüd:)..Kuid siis jõuavad need silmad minu omadega kohakuti- lõpuks sain selle au osaliseks. Jah ma tahaksin tema puuderdad põskedest hellalt haarata ning vaadata talle sügavale silma sisse (eeldusel, et ma nätsu närimisest tekkinud vihmutisüsteemiga pihta ei saa) ning öelda talle:" Kullake, Sa oled nii ilusti pakitud, Sinu vanemad on teinud väga tublit tööd ja loonud "veekindla ümbrise". Siinkohal tulen mängu mina, mina, kes Sinu enda kaasabil üritab just sinnasamasse "veekindlasse ümbrisesse" natukene vedelikku valada. Ja lootes, et tasa ja targu tegutsedes see "ümbris " vastu peab ning kuskilt järele ei anna.
Ja kullake, miks me siis õpime matemaatikat, on ju seda lausa mentaalse vangistuse või piinamisega seostatud. Mu kallis laps, kui insener siseneb hoonesse, vaatab ta kandekonstruktsioone ning annab esmase hinnangu, arhitekt hindab mööbli paigutust ning erinevate esemete omavahelist sümbioosi, luuletaja ammutab inspiratsiooni hoones ringi jalutavatest insenerist ja arhitektist (kuna tood kaks ei ole kunagi sama meelt ja tõenäoliselt on omavahel äärmiselt sügavasse tehnilisse diskussiooni astunud)..ja Sina, Sina mu kulla laps..jooksed pärast matemaatika tundi kõikeunustavalt (ehk siis matemaatikatundi) poodi, jooksed poodi kulutama oma nädalast taskuraha. Tõenäoliselt sisened Sa poodi koos sõbrannadega, (fakt, et sarnased liiguvad tihti parvedes on tõsine oht võib kaos veelgi suuremaks paisutada) jooksed pikali endaga sisemist dialoogi pidava kirjaniku, karjud inseneri ning arhitekti peale (kes ilmselt endiselt esitavad üksteisele üleargumenteeritud ning dimensioneeritud lausemoodustisi)..karjud nende peale, lükkad nad siis eemale ja ostad ühe suure paki nätsu!!
Koju jõudes avastad, et oled Terve päeva juba sama kleiti kandnud ning kingad, mis veel eile olid moeedetabelite tipus on täna seal kolinal alla sadanud..langed stressi, kuna ostsid lisaks kõigele veel ainult ühe paki nätsu...Sa mõtled, mis maailm Sinuga nii karm on...Ja kulla laps, Sulle ei oska ma tõesti öelda, miks me lahendame siin asendusvõttega (ja hiljem ju veel tuleb liitmisvõte ka..) võrrandisüsteeme. Eiei, ma ei saa ju väita, et matemaatika aitab mõelda..mis mõelda, ega see poest nätsu taskusse ei too..Kuidas ma seletan sellise küsimuse esitajale (mitte küsimuse vaid küsimuse küsimise tonaalsuse eest).
Huh..Here we go..me õpime matemaatikat selleks....(ja päästev koolikell: tund on lõppenud)...Vahest pääsevad ka õpetajad:)
No comments:
Post a Comment