That Fire
Which Never Burns Out,
Which Yet
Burns Low,
Which Flickers
Out.
Yet There
Remains Always Beneath The Ashes Embers,
Which Smoulder
And Wait,
For One To
Bring Dry Twigs And Wood.
Red-Hot
Embers,
Dreaming Of
Becoming,
A Fizzling
Crackling Fire Once More.
And Such Is
The Fire Burning Within Ourselves.
Leidsin
selle luuletuse ühe punkarist kursakaaslase pusa pealt. Kõigil meil on elu
alustades "sisemine tuli". Sisemine tunne, võimas emotsioon, mida
võib nimetada ka meie olemuseks. Võrdleksin seda mõnes kontekstis isegi maa
gravitatsiooniga, meie planeedi kinesteetiline rotatsioonienergia on üheks
gravitatsiooni komponendiks.
Jah, mida
rohkem energiat kulutame, seda rohkem meil seda on!
See
sisemine tuli, that fire what is inside You..See konstantne ja allumatu tunne
elada, kulutada kogu ümber valitsevat energiat. Ometi näen ma päevast päeva
inimesi vaevlemas lokaalsete primitiivsete mikroprobleemide käes, ulpimas
omaenda emotsioonidetulvas mõistmata, miks ja kuidas vastavad situatsioonid ei
ole lahenenud nendele "soodsas suunas".
Albert Einstein on öelnud: "Hullumeelsus — see on korrata ühte ja sama asja ootuses saada
erinevaid tulemusi."
Lisaksin siia, et hullumeelne on oodata enda jaoks positiivseid tulemusi
kui konkreetset otsust langetades on kasutatud kellegi teise
südamesoove/tahtmiseid, lähtudes kellegi teise motiividest.
That inner fire, mitte keegi ei saa meile viga teha kui me selleks ise
luba ei anna. Inimesed, kes otsustavad vastavalt enda suunale, vastavalt enda,
mitte sobivate "tuulte" liikumisele.
Ometi
leiavad inimesed ükstest, kas armastajatena, sõprade vms. Nad toetuvad oma
äärmiselt haprast klaasist meisterdatud emotsionaalsed kaardimajakesed üksteise
vastu. Jah, loomulikult kukuvad nende kaardimajakesed korduvalt kilinal-kolinal
üksteise järel kokku..kuid ometigi kraabivad nad üksteisele toetudes riismed
kokku ning elavad edasi. Rääkides küll südantmurdvaid lugusid ning mainides
pidevalt mulle siiani suhteliselt raskesti mõistetavaks jäänud "närvid on
läbi".
Ma olen õppinud elama selles maailmas, oskan kameelioni kombel nendega
samastuda. Oskan muretseda ja pabistada kui piimapakk läheb ümber, olen
õppinud, et tuleb murelikku nägu teha kui keegi meeleheitlikult paanitseb, et
ta jäi bussist maha, hommikuks oli kohvi otsa saanud ja terve päev nüüd
mustades toonides.
Ometi ei suuda ma kunagi olla päriselt selline, päris lõpuni ei suuda ma
kunagi 100% sulanduda. Vahel soovin, et leiduks inimesi, kes seda märkaksid,
leiduks üks inimene, kes näeks kõigist minu maskidest läbi, kellele minu seatud
müürid on kasutud.
Kuid inimesed, kellele olen ma näidanud isegi müüridest läbipääse..ise
haaranud ohjad ning visanud oma maskid nurka, relvad kõrvale asetanud..ei leia
seda õiget kohta üles.
Ma olen tean, et miski ei tule elus niisama, ma tean, et kõige eest tuleb
vaeva näha ning tööd teha. Mulle täitsa meeldib see. See tunne kui planeerin, see tunne kui on
raske..ning pärast tulemuse nautimine..:)
Kuid see sektor ei toimi nii..ma olen küll suutnud kvantiteedi ajada
tohutuks, suuremaks kui mitmel teisel kokku..kuid praktilises kontekstis on
reaalne tulemus nullilähedane.
I have said it
before and I´ll say that again. Seda tuld ei kustuta tugev tuul, see annab
sellele uut jõudu, vesi ei suuda seda kustutada, see vesi susiseb ja aurab ära.
That fire stands. That fire is huge, it has got no big flames, it does not make loud
noise..but it has got the biggest temperature You have ever seen, if You get to
close You´ll just melt on that extreme heat.
