good or bad..

"Seadused olid/on nagu ämblikuvõrgud, millesse jäävad/jäid väiksemad kärbsed kinni ja suuremad lendasid läbi" Francis Bacon.

Kuskilt on meelde jäänud selline asi: füüsikaliselt suures plaanis ei esine segadust, toimub vaid asjade ümberpaiknemine.

 Kas oleks võimalik võtta ka inimsuhteid sellise meetodi järgi..? Kahjuks on meil enamustel see maailma tundmine ja erinevate tundmuste tundmine äärmiselt piiratud. Sellest ka närvilusus pisiasjade pärast..muretseme situatsioonide pärast, mis tegelikult iseginatukene suuremas plaanis ei muuda mitte midagi..kardame oma elu elada endale inimeste pärast, keda me isegi ei tunne, keda me kohtame korra elus..või mitte üldsegi.

"pigem olen vihatud selle eest, kes ma olen kui armastatud selle eest, kes ma ei ole.."- Tundmatu autor

Aga kes on tegelikult nn "pahad" inimesed?

Ütleme, et meil on üks hästi suur probleem, me ei oska seda lahendada, kuna sellel nii häid kui halbu külgi. On öeldud, et kõik asjad ei ole nö must-valged. Aga lasteaias õpetati värve segama:), kui segada must ja valge omavahel, tulebki selline hallikas toon. Kas oleks võimalik neid üksteisest veel eraldada?..Kas on see ka probleemi puhul võimalik. See teeks otsustamise palju lihtsamaks. Kahjuks ei vaevu keegi seda tegema, kuna on levinud arusaam, et elu on jube keeruline ja seega ei vaevugi me teisi mõistma..ei ole aega..tegelikult me ei tea isegi, kas elu tegelikult ka keeruline on..lihtsalt kõik ju räägivad, et on..

Sama lugu on minu arvates nn "pahade" vangi panemisega. Kui kuuleme, et keegi on mõrvar, siis võtamegi seda kuldse tõena, isegi kui see on mingist konkreetsest kontekstist totaalselt välja rebitud. Kas mees on tõesti "kurjategija" kui ta kaitses enda perekonda ja selle tulemusega hukkus inimene?..Kui keegi tungib minu koju...Kas on võimalik inimest süüdi mõista sellepärast kui ta liiga palju hoolib??

Teine võimalus..

Koduvägivald, füüsiline ja/või psüühiline kiusamine..ärakasutamised ja muud julmad elutingimused..ja kui seda kõike kogeb inimene enda elutee alguses. Selline väike laps ei suuda seda kõike korraga taluda- see elusolend murdub seespoolt.. Meie mõistus ja keha on looduse poolt loodud kohanema. Sellisel juhul kerkin inimesel esile tume pool, see tume pool on loodud selle inimese enda kaitseks. Tulevikus võib kergesti mingi sündmus(teistele täiesti tähtsusetu situatsioon) esile kutsuda selles haavatud inimeses kaitsereaktsiooni ja nn tume pool pääseb esile. Tagajärjeks on inimeste üldine hukkamõist ("ta on paha inimene, ta tuleb vangi omasuguste juurde lukustada jne") 

Kõike võetakse ja vaadeldakse ainult ühest punktist. Selle asemel, et püüda seda inimest mõista ja aidata. Ei..Ta pannakse kuskile lihtsalt luku taha, et ta nö vastutaks oma tegude eest( vastutaks selle eest, et ta vajab abi??vastutaks selle eest, et teda ei ole keegi kunagi kuulanud ega aidanud??). Me mõistame hukka ja paneme selle silma alt ära( aastateks rootsi kaardinate taha). See inimene tunneb ennast sellisel hetkel veel üksunumana, abituna..

Seal nn "omasuguste" juures eksib see inimene veel rohkem..loob endale suuremaid ja tugevaimaid kaitsekilpe.

.....ja tulevikus mingi aeg...võib täiesti süütus olukorras tunneb see isik ennast haavatavana..siis asub see tume pool teda kaitsma....ning tagajärjeks on see, et meie(ühiskond mõistab tema ilma mõtlemata hukka..(asi ju ühepoolne, ta on halb inimene ja kuri..ning väärib karistust)..ja me paneme ta kuskile luku taha..või hukkame..paneme teiste samasuguste juurde...et ta seal veel suurema kaitsekilbi endale looks. 

Kõigil on kaitsekilbid, me solvame inimesi, naerame kuigi tegelikult saime haiget vms. 

Kus olime kui nad abi vajasid ja ise enda eest seista ei suutnud...ja kes oleme meie, et nüüd hukka mõista?..

Jõumeetod ei tööta..minu arvates tuleks tegeleda põhjuse likvideerimisega, mitte tagajärgedega..

Nii lahates paistab asi hoopis teises valguses..

üks lugu, millega minu poole pöörduti:

            ".....sa kindlasti ei usu seda, kuid mul on imelik probleem. Keegi ei mõista ka seda. Mul on probleem enda vanematega. Kui mina ja minu õde ja vend olime väiksemad..siis meie vanemad tülitseisid väga tihti. Ma ei mäleta mille üle..kuid mäletan neid tundeid endas..viha, kurbus...miks nad ei saa läbi!? Ma palusin tihti jumalat, et nad üksteist armastama hakkaks..kuid seda ei juhtunud. Palusin kindlustunnet, mida kunagi ei tulnud..Nüüdseks (ta on 21-aastne) olen saanud sellest vihast, mis mind valdas iga vähegi ebaõiglase olukorra suhtes, mis mulle elu ette tõi. Kuid see kurbus..see on endiselt minu sees. Ükskõik, mida ma ei teeks..ükskõik kuidas käituksin..Mul on sõpru ja mul on inimesi minu ümber, kuid tunnen ennast üksikuna. Kuna minu õde ja vend on minust väiksemad üritasin/üritan siiani ka neid kaitsta. Mulle meeldib see, kuid vahel tunnen vajadust, kellegi tugevama järele..kuid seda mõistvat ja kindlat inimest ei ole siiani..."

Seda lugu kuulates tekkis mul endal kuidagi selline imelik tunne. Vanemad peaksid olema oma väikestele võsukestele toeks..

See lugu on nö pooleldi murdunud/katkisest inimesest. Kinnitan, et aitan teda nii palju kui ma vähegi suudan.