To see what's most important

"Usually I´m quoting someone else´s words. The least I can do is give you some John Smith originals. They won´t be poetic. But they´ll be the truth. Yes, prison desensitizes you. Butit also forces you to see what´s most important. Family. And loyalty. Because a con like you knows neither exists in this place. So don´t run from who you´ve become, felon. Embrace it. Grow from it. And you´ll never lose sight of what truly matters. That´smy final piece of advice, Wade Porter. You protect your family at all costs. Even if you´re forced to kill again. Because if had to, I´d wipe put the whole planet to get mine back. So long, friend."

                                                                                    John Smith from movie Felon 2008

Öeldakse, et inimeste väärtushinnangud muutuvad koos vanusega. Noorena pead tähtsaks hoopis teistsuguseid asju kui nö "vanana". 

See eelnev tsitaat kõlbas osati ka minu väärtushinnanguid kirjeldama. Perekond ja lojaalsus. Äärmiselt tähtsad pidepunktid. Ilma nendeta ei oma ka muidu tähtsusetud võidud mõtet. Tähtsusetud võidud nagu treppidest kiiremini üles jõuda kui sõber liftiga, kõndida kiiremini kui teisel pool teed olev "konkurent" jne:D..need kõik ei oma tähtsust.

Meil ei ole vaja 1000 lk pikkuseid õpikud, mis räägivad kuidas elus õnne ja rahulolu leida. Ei ole olemas universaalset õpikut, mis õpetab meid igas olukorras käituma. Kuna me kõik oleme erinevad ja meil on tohutult iseloomujooni..siis sellist "tarka" raamatut ei jõuaks tõenäoliselt ükski meist tõstagi..:)

Ralph Marston have said that the keys to patience and acceptance are faith. Rahu ja tasakaalu tagab sulle usk. Usk, et teed asju, mida õigeks pead ja teadmine, et liigud õiges suunas. Ükskõik, kus sa ka hetkel ei asu..sa tead, et see on lihtsalt üks väike etapp ja tuleb läbida, et edasi minna.

Teine sarnane tsitaat ütleb, et There are two things that define you..you patience when you have nothing..and your attitude, when you have everything.

Õpi enda läbitud situatsioonidest, eriti tubli oled kui näed ka, mis ümber sinu toimub...sest õppida on palju ning kõiki auke ja lompe ei pea enda jalaga läbi katsuma. Võid ka kõrvalt vaadata ja veenduda, et lombid on enamasti mudase põhjaga. Sa ei pea seda "puhast" lompi otsima. 

Keskendu endale ja oma väärtushinnangutele. Ela nende järgi, nii oled sa alati õigel teel.

Ja kui Sa oled õigel teel, karda mittemidagi..sest see on Sinu tee, iga ilmaga. Sa ei karda mitte ühtei auku ega vastutulevaid rekkasi..tee kõrval asetsevad ahvatlused tunduvad kindlasti meeliülendavad ja vastupandamatud..iga natukese distantsi takka tulevad erinevad teelahkmed...kuid See ei kõiguta sind!! 

Sind valdab rahulolu, Sa näed seda sihti, mis aitab Sul välja tulla igast olukorrast. Sa oled tugev..Sa oled võitmatu!!

Carpe Diem

"Iga hetk loeb." - filmist Peaceful worrior
" you don't turn your back on family even when they do." fast and furious 6

kaks filmi, mida ma vaatasin. Kaks väärt mõtet, mis mulle meelde jäid. Kaks prioriteeti, mille järgimist ka ise üritan.
Ma ei oska öelda, kas see on minu jaoks ajutine või alaline mõiste. Loodan, et alaline. Kui suudad igast hetkest viimast võtta, siis ei ole vahet, kas oled raisanud varasemalt hetki, tunde, päevi või isegi aastaid...Oletame, et teed endale hommikul süüa ja näiteks võileib kukub põrandale "vale pool" ees, kohvitass läheb ümber. Peatu nüüd hetkeks, tunneta seda emotsioonide tulva, mis sinu suu poole sööstab ja sealt kõvasti ja kõikehõlmavalt välja üritab iga hetk tungida. Jah, see võileib lebab seal põrandal ning on saia kate on täiesti vales kohas - Põrandal. Või Jah, see kohvi läks tõesti Sinu hommikuse ajalehe peale..ja ajaleht on nüüd rikutud..Mõtle nüüd hästi:D..Selle võileiva tuttuueks muutmine võtab sul aega u 45 sek ja ajalehte on võimalik ikkagi lugeda(mis ongi ju ajalehe põhimõte)...väike käsnake appi ja mõlemad väiksed äpardused ongi kadunud. Ja mis sellest juhtus??..mitte midagi:D..Selle väikse näite mõte ei olnud see, et me kõik hommikul hea tujuga lohakalt käituks:D
Selle jutu mõte on selles, et ennem pabinasse minekut katsu ennem kasvõi natukene mõelda..Kas on ikka mõtet?..Mille pärast ma õieti pabistama üldse hakkan..Pabistamine ei vii mitte kuskile..isegi äärmuslike juhtumine puhul oodake ära see tunnetepuhang ning seejärel on võimalik, et teie tegutsemistel on ka mingi positiivne tulemus.
Ja teine mõte..Hoia enda lähedasi. Pööra nendele tähelepanu..eriti siis kui tähtpäevad on möödunud ja alles kaugel. Sest Sinu lähedased on Sinuga kogu aeg..mitte ainult sünnipäevad, jõulud jne..nad on Sinu kõrval iga ilmaga. Tunnusta neid, näita neile, et ka Sina oled nende kõrval olemas ja ei kavatse sealt kuskile minna!!
Nende kate tsitaadi mõte oli ühine. Sinu ja Sinu lähedaste jaoks on iga hetk oluline. Kasuta neid kõiki hetki. Ära kindlasti unusta neid väikseid hetki, mida märkad individuaalselt kogu päeva vältel..tunne neist rõõmu, sest koos nendega moodustub ka Sinu päev. Päev, mis võib täis olla suurimaid õnnestumisi..või päev mis võib täiesti halvasti minna..Valik on Sinu. Sinu enda valik, mis emotsiooniga Sa erinevaid situatsioone vastu võtad...Jäta meelde, et kui peaksid oma eesmärki mitte saavutama ei ole sa kindlasti põruja. Sest Sa tegid selle teekonna läbi, Sa tegid seda, mida armastad ning see ongi peamine. Lisaks saad Sa igalt teekonnalt kaasa tohutult uusi kogemusi ja teadmisi. Teekond ise ongi auhind. Ning see, et Sa selle juba oled..Oled sa nagunii võitnud. Seega naudi seda teekonda ja võta sellest viimast!!
Märka elu enda ümber.

Läbiiii!!:)

Eile minu ajateenistus läbi.
Eile oli lõpuks see kauaoodatud hetk, Oli eriti soe päev, temperatuur oli ligi 30 kraadi...hetk kui sain sealt aiast välja jalutada..teadmisega, et ei pea enam sinna tagasi minema.
Värskelt meheks saanud(ajateenistus pidi ju meheks tegema) poisid kisasid ja karjusid sealt väravast välja astudes võimsalt, emotsioon oli ainult positiivne..pääsemine.
Minu enda emotsioon..ei olnud otseselt sellist lihtsalt suu kõrvuni kisamist. Tundsin sellist õrna tuuleiili, kergendavat tuuleiili, mis hakkas vaikselt minu peast sinna kogunenud jama ära pühkima. Kuidagi sees oli hea tunne..just see, kuidas kõik läksid sealt väravast välja koos..ja suundusid jätkama elu, mis neil 11 või 8 kuud tagasi pooleli oli jäänud.
Läksime tartusse ja nautisime oma seltskonnaga seda esimest vabaduse õhtut. Hea oli näha linnapeal, kuidas inimesed tegutsevad. Neil on siin oma koht..omad tegemised..enamus neid ei teagi kui õnnelikud nad tegelikult on, mis neil tegelikult olemas on.
Nüüd saan minagi täiel rinnal nautida seda elu, mida pakutakse. Viimased 11 kuud olid natukene piiratud:D
Ma tunnen ennast kergelt..(kuigi kaalun teglt 91 kg:)..pean ikka silmas mõistust. Selline muretu ja kerge ongi kõige parem seda seisundit kirjeldamaks. Ma lihtsalt olen hetkel, lähen magan ennast välja ning homme vaatan, mis tuleb:)

Edu Teile võitlejad, kellega koos teenisin!

Eternity what is about to end..:)

11st kuust...48st nädalast...320st päevast on alles jäänud 5 päeva. 5 päeva vabaduseni:D

Kohe-kohe on käes see hetk, mida ma alates 9 juulist 2012 oodanud olen.

Lõputud rännakud nii tapva kuumuse kui jäise külmaga, unetud ja unetud ööd, erinevad laskmised erinevates asendites:), käskude saamine, käskude andmine, karistuste saamine ja andmine, loomulikult äärmiselt väiksed söögikogused:)...jne..kogu see aeg hakkab läbi saama.

Tuleb tagasi aeg, millal saan ise oma aega planeerida, olla koos lähedastega kui soovi on.

Kas tuleks endalt küsida, kas see aeg muutis mind?..Kas muutis?..Usun, et mind enesekindlamaks ja palju eneseteadlikumaks. Usun veel, et olen muutunud konkreetsemaks ning suudan inimestega suheldes rohkem asju selgeks teha. Selle viimasega pean silmas, et suudan neile selgeks teha kust hakkab minu territoorium ning kust maalt alates nad enam oodatud ei ole.

Konkreetsuse abil suudan hoida elu situatsioone lihtsamatena, ei ole mõtet ajada asju keeruliseks. Mäletan, kuidas meile öeldi, et "lõpetakse see virisemine ning tegutsege"...öeldakse, et elu algab sealt, kus lõppeb mugavuse tsoon. Mõnes üldistavas mõttes võin öelda, et õpid halba olukorda väärikalt ja tugevalt taluma. Sain kinnitust väitele, et Sinu sisemist rahu ei saa mitte keegi ära võtta peale Sinu enda. See kõik on Sinu kätes.

Meil kõigil on palju suurem võimalus oma elu kujundada kui me arvame või eales võimalikuks peame.Mäe jalamil on kõigil tunne, et tahavad tippu minna, kuna sealt pidi hea vaade olema, jalamil seistes on kõik veel lihtne. Kuid seal edasi liikudes võivad teie riided poriseks saada, jalanõud laguneda, te hakkate pingutusest higistama..lõppeb mugavustsoon, te peate oma käed taskust välja võtma. Just sellel raskel tõusul tuleb välja meie tõeline tugevus, selgub, kas me tõesti tahame oma eesmärki saavutada...või lihtsalt arvasime seda tahtvat.

Soovitaksin mitte tegutseda emotsiooni ajel. Jah, eks on olukordi, millal emotsioon on ülitugev ja tahaks kohe ülitugevalt reageerida..kuid kontrolli ennast..oota kui tolm vaibub, et sul oleks võimalik kuulda enda mõistuse häält. Ainult nii saad teha õigeid otsuseid:)

Ära kurda ega otsi vabandusi...aja rind kummi ja otsi lahendusi!  Eesmärkide poole viivate teede otsimisel kehtib tõde "Kes otsib, see leiab"!

Alati on võimalus!!

I´ll always stay

Jänku hiilib vaikselt ja arglikult söögi poole. Iga liigutuse järel vaatab ta alati 2 korda 360 kaardi oma ümber..ta kahtlustab ka kõige väiksemat krõbinat ja kontrollib igat potentsiaalset ohtu. lõpuks närviliselt maitsva toidu alla kugistanud lipsab ta kiiresti oma turvapaika tagasi.

Teate küll, kellest oli jutt. 
Kuid kuidas saada sellesama väikse jänesega lähedaseks?:)
Kuidas võita tema usaldus..
Kõigepealt tuleb tema nägemisvälja sattuda. Näidata üles tagasihoidlikkust ja austust. Olla seal tema vaateväljas kuni väike Sinuga natukene rohkem harjub. Iga päev võid talle järjest lähemale ja lähemale istuda..nii tasa ja targu on võimalik temale läheneda. Näidata talle ajapikku, et Sa oled tulnud, et jääda. Ükskõik, mida ka tuleviku ilm ei tooks..Sa jääd tema kõrvale.
See väike jänes on ainukene, kes suudab näha tegelikku Sind..ilma igasuguste maskideta..
Mul jäänud veel u 1 kuu sõjaväes. ikka see 1 kuu:D
Mõnes mõttes tunnen ennast kui elunäljas loomana, kes peagi keti otsast vabaneb:)
Tulla tagasi tsiviilellu, minna kooli ja lihtsalt õppida, avardada maailmapilti, suhelda inimestega..
Pidevalt areneda ja edasi liikuda..ja ise otsustada, kes ikkagi minuga kaasa tulevad..kes maha jäävad.
Teha, mida ise õigeks pean, süüa, mis maitseb, mitte, mida taldrikule asetatakse. Käituda nagu tunnen, mitte nagu oodatakse, liikuda sinna kuhu soov, mitte, kuhu tee viib..Olla selgrooga, konkreetne ning enesekindel..Seista ise!
To be the Lion in the land of predators...